Eestlaste tänane suur küsimus on ettevõtlikkus ja suhtumine ettevõtlusse. Võimalus, et inimene valib oma tegevusvaldkonnaks ettevõtluse, on keskmisest väiksem. See ei ole esmane loomulik hakkama saamise ja elamise võimalus, seda ei käsitleta elukutsena ja seda ei õpetata seni veel ka kooliprogrammis. See on põhimõtteline küsimus.
Üldhariduskoolides peab olema ettevõtlusõpe ja sellesuunaline koostöö Haridusministeeriumiga on meil käimas. Selle peamine mõte on tuua noorte elukutsevalikusse selgelt sisse ettevõtjaks olemine, et äri ja ettevõtlust tajutaks kui reaalselt ja loomulikku valikut, nii et küsimusele „kelleks tahad saada“ vastaks paljud noored, et nad tahavad olla ettevõtjad. Koostöö on vajalik selleks, et koos teadmistega tekiksid ka oskused kuidas luua konkurentsivõimelisi tooteid ja teenuseid.
Ka ülikoolidega oleme me tänaseks jõudnud nii kaugele, et oleme fikseerinud ettevõtlusõppepõhimõtted. Me ergutame igati seda, et ülikoolid ja ettevõtjad suudaksid leida omavahel tugeva ja turule suunatud koostöö.
Meil on Tehnoloogia arenduskeskuste programm, klastrite programm, arendustöötajate ja innovatsiooniosakute programm. Me rahastame üsna suures mahus teadus- ja arendustegevusi ja võiks seda teha tegelikult veelgi suuremas mahus nii nagu seda tehakse Skandinaavia riikides. Meil on vedanud, et kuulume geograafiliselt kõrgelt arenenud Läänemeremaade regiooni. Loomulikult oleme me selles seltskonnas uustulnukad aga seda suuremad võimalused on meil mitte korrata naabrite vigu, õppida sellest, kuidas nemad on suutnud luua maailmas konkurentsivõimelisi tooteid ja teenuseid, kaubamärke, mida maailm teab ja tunneb. Tehes koostööd kõrgelt arenenud naaberriikidega loome seeläbi ka Eestile ja Eesti ettevõtetele paremad arengueelised ja suuremad võimalused.
Olles ettevõtlikud, peame me aga olema oma ettevõtmistes ka sotsiaalselt vastutustundlikud. Seda eriti praegu, mil mitte kõigil ei lähe hästi. Abivalmidus, heategevus ja aitamine on rasketel aegadel olulised märksõnad. Aidates nõrgemaid kasvame kodanikena ja inimestena, õpime maailma vaatama teiste inimeste silmade läbi, arendame oma empaatiavõimet ja emotsionaalset intelligentsi.
Ma ei jaga seisukohta, et Eestis ei ole noortel ja ettevõtlikel inimestel võimalusi. Ma arvan, et meie avatud ja liberaalses ettevõtluskeskkonnas on palju kergem midagi ära teha kui suhteliselt paikaloksunud sotsiaalse hierarhia ja reglementeeritud ettevõtlusreeglitega „vanades“ Euroopa Liidu riikides. Aga loomulikult on vaja elada lahtiste silmadega, käia maailmas ringi, õppida, suhelda, koguda teadmisi ja oskusi, olla avatud ning teha koostööd selleks, et areneda.
Ega ma JCI Eesti tegemistega väga kursis ei ole, aga siiski ei ole minu jaoks tegemist tundmatu organisatsiooniga. Veebruari alguses osalesin huvitaval üritusel Raplas, mille nimi oli Stardipauk. Rääkisime peamiselt Eesti konkurentsivõimest ja äärmiselt värskendav oli kohata seal inimesi, keda ma tean ja tunnen ning kes tegelikult tegutsevad hoopis mujal Eestis või isegi kaugemal. Hea meel oli kuulda kõigest sellest, millega Rapla JCI koja liikmed on tegelenud.
On tore, et noored tegusad inimesed tahavad teha koostööd. Projektid, mis läbi aegade on tehtud, on märkimisväärsed ja mitte ainult Raplas. Meie püüdlused olla edukad ja konkurentsivõimelised on mõneti hajutanud meie sotsiaalset vastutust ja soovi ühiskonnale õlg alla panna. Inimesed kellega nimetatud üritusel kohtusin, olid justkui teisest ja paremast maailmast.
Jõudu-jaksu JCI Eesti liikmetele kõiges, mis aitab Eestit ja maailma paremaks muuta!
Üldhariduskoolides peab olema ettevõtlusõpe ja sellesuunaline koostöö Haridusministeeriumiga on meil käimas. Selle peamine mõte on tuua noorte elukutsevalikusse selgelt sisse ettevõtjaks olemine, et äri ja ettevõtlust tajutaks kui reaalselt ja loomulikku valikut, nii et küsimusele „kelleks tahad saada“ vastaks paljud noored, et nad tahavad olla ettevõtjad. Koostöö on vajalik selleks, et koos teadmistega tekiksid ka oskused kuidas luua konkurentsivõimelisi tooteid ja teenuseid.
Ka ülikoolidega oleme me tänaseks jõudnud nii kaugele, et oleme fikseerinud ettevõtlusõppepõhimõtted. Me ergutame igati seda, et ülikoolid ja ettevõtjad suudaksid leida omavahel tugeva ja turule suunatud koostöö.
Meil on Tehnoloogia arenduskeskuste programm, klastrite programm, arendustöötajate ja innovatsiooniosakute programm. Me rahastame üsna suures mahus teadus- ja arendustegevusi ja võiks seda teha tegelikult veelgi suuremas mahus nii nagu seda tehakse Skandinaavia riikides. Meil on vedanud, et kuulume geograafiliselt kõrgelt arenenud Läänemeremaade regiooni. Loomulikult oleme me selles seltskonnas uustulnukad aga seda suuremad võimalused on meil mitte korrata naabrite vigu, õppida sellest, kuidas nemad on suutnud luua maailmas konkurentsivõimelisi tooteid ja teenuseid, kaubamärke, mida maailm teab ja tunneb. Tehes koostööd kõrgelt arenenud naaberriikidega loome seeläbi ka Eestile ja Eesti ettevõtetele paremad arengueelised ja suuremad võimalused.
Olles ettevõtlikud, peame me aga olema oma ettevõtmistes ka sotsiaalselt vastutustundlikud. Seda eriti praegu, mil mitte kõigil ei lähe hästi. Abivalmidus, heategevus ja aitamine on rasketel aegadel olulised märksõnad. Aidates nõrgemaid kasvame kodanikena ja inimestena, õpime maailma vaatama teiste inimeste silmade läbi, arendame oma empaatiavõimet ja emotsionaalset intelligentsi.
Ma ei jaga seisukohta, et Eestis ei ole noortel ja ettevõtlikel inimestel võimalusi. Ma arvan, et meie avatud ja liberaalses ettevõtluskeskkonnas on palju kergem midagi ära teha kui suhteliselt paikaloksunud sotsiaalse hierarhia ja reglementeeritud ettevõtlusreeglitega „vanades“ Euroopa Liidu riikides. Aga loomulikult on vaja elada lahtiste silmadega, käia maailmas ringi, õppida, suhelda, koguda teadmisi ja oskusi, olla avatud ning teha koostööd selleks, et areneda.
Ega ma JCI Eesti tegemistega väga kursis ei ole, aga siiski ei ole minu jaoks tegemist tundmatu organisatsiooniga. Veebruari alguses osalesin huvitaval üritusel Raplas, mille nimi oli Stardipauk. Rääkisime peamiselt Eesti konkurentsivõimest ja äärmiselt värskendav oli kohata seal inimesi, keda ma tean ja tunnen ning kes tegelikult tegutsevad hoopis mujal Eestis või isegi kaugemal. Hea meel oli kuulda kõigest sellest, millega Rapla JCI koja liikmed on tegelenud.
On tore, et noored tegusad inimesed tahavad teha koostööd. Projektid, mis läbi aegade on tehtud, on märkimisväärsed ja mitte ainult Raplas. Meie püüdlused olla edukad ja konkurentsivõimelised on mõneti hajutanud meie sotsiaalset vastutust ja soovi ühiskonnale õlg alla panna. Inimesed kellega nimetatud üritusel kohtusin, olid justkui teisest ja paremast maailmast.
Jõudu-jaksu JCI Eesti liikmetele kõiges, mis aitab Eestit ja maailma paremaks muuta!
No comments:
Post a Comment