Augustikuu esimesel nädalavahetusel leidis esmakordselt aset suvine koolitusüritus, mille peakangelaseks oli jõevähk. Lodjaseiklus täiskoosseisus sai alguse Emajõe-Suursoo looduskeskusest ning Piirissaare kaudu jõuti peaaegu Värskani välja.
JCI Toomemäe koja hüüdlause on: „ FUN´i peab ka saama!"Ja nii see oligi (on ja jääb)!
Seiklusest võtsid osa nii suured kui väikesed, karvased kui sulelised, senaatorid kui huvilised ja huviliste huvilised. Ovatsioonid lähevad tublidele projektijuhtidele, kelleks olid Marje Pukk ja Kaur Salus, kelle algatusel sai kogu üritus teoks.
03.augusti reedesel pärastlõunal alustas lodi Jõmmu kapten Priit Jagomägi juhtimisel koos kokkutulnud reisiseltskonnaga ehk „lodjaperega" Emajõe Suursoost oma teekonda kursiga Peipsi järvele. Igaühel oli lodjal täita oma roll, kes rääkis naljajuttu, kes täitis kalameherolli, kes mängis kaarte ja teisi vahvaid seltskonnamänge, kes fotografeeris, kes askeldas köögitoimkonnas, kes sikutasid õigel ajal masti taeva poole ning kes oli lipp, keda tõmmati vajalikul hetkel masti üles.
Esimesena oli au minna masti JCI Toomemäe koja presidendil Kaidaril, kelle ülesandeks oli koja lipp heisata, et see paistaks nii siia- kui sinnapoole kallast. Mõned tunnid enne südaööd jõuti Piirissaarele. Jõmmu randus Piirissaare sadamas. Uudishimulikemal õnnestus pageda saarele väikesele matkale ning isegi pisut juttu puhuda saarerahvaga. Silmaringi avardas kohalike sääsetaoliste putukate tervituslaul. Öö oli imeliselt soe ning lageda taeva all lodja katusele lambanahkadele pikutama jäädes piisas esialgu ainult sääsevõrgust. Varahommikune äikesetorm sundis mitmed siiski katuse alla kolima.
04. augusti laupäeva varahommik Piirissaarel algas praam Koidula kutsungiga: „Tere hommikust! Koidula lahkus Piirissaarelt. Pardal on üks reisija". Pärast kosutavat hommikusööki ja mõningast silmapiiri nautimist algas vähipüügiks vajaminevate vähipüügiriistade meisterdamine. Kauri juhendamisel valmisid nii natad kui ka mõrrad. Seejärel tehti väike vahepeatus Salosaarel, on Eesti idapoolseim saar ning kuulujuttude kohaselt kuulub Tallinna linnapeale Edgar Savisaarele. Märke inimasustusest, et kuulujutte kontrollida, ei leitud.
Vahepeal oli Jõmmu suutnud leebe tuulekese ja lainete keskel oma ahtri järve põhja kinni „naelutada". Väikeste jõupingutustega triivis lodi jälle Peipsi järve lainetes suunaga Värska poole. Laupäeva pealelõunal jõuti Lobotka sadamasse, kus lõppes lodjasõit ehk jõmistamine ning algas rännak maismaal. Osa „lodjaperest" suundus otse RMK Luige metsamajja. Ülejäänud, kes soovisid osa saada ka Seto Kuningriigi päevadest ja Sootska valimistest, matkasid aga kilomeetreid nägu õhetama paneva päikese käes. Kui Seto Kuningriigis käidud, kuningas valitud (äärepealt oleks mulk saanud Seto Kuningriigipeaks) ning seto lauluviis üles võetud, siis suunduti samuti RMK Luige metsamajja kanuudega Värska lahele vähipüügiriistu sisse viima.
Peagi algas vähipüügi koolitus, läbiviijaks vähispetsialist Margo Hurt Eesti Maaülikoolist. Saime teada, kuidas eristada emast ja isast vähki üksteisest. Teooria lõppes praktilise poolega, kõik sugujalad said üle loetud. Esimesi püügiriistu käidi kontrollimas juba samal õhtul ja koolitus oli nii efektiivne et esimesed kalad püüti suisa paljaste kätega. Tore õhtu jätkus saunamõnude, suplemise, ühislaulmise, anekdootide rääkimise ning mõnusa seltskonnaga pikki tunde.
Ja jõudiski kätte 05. augusti hommik, kui mindi saaki üle lugema. Selgus, et öösel oli olnud täiskuu ja vähkidel põnevamatki teha, kui sööki otsida. Tauno Laasikul ja Triinu Akkermannil Maitseelamuste kojast seisis ees väljakutse, kuidas toita ära 30 inimest 6 vähiga. Varasemalt tutvustatud eestiaegsed retseptid algasid sõnadega: „Võta 200 vähki…". Kuuest vähist piisas täiesti kolme erineva vähitoidu -vähivõi, vähimajonees ja vähisupp, valmistamiseks. Nii saba kui sarved said ärakasutatud ja olemasolevate vahenditega töödeldud. Vähi kestad peenestati pannil kirve ja merekarbi servaga, vähivõi sõeluti läbi tillipuhmaga täidetud lehtri jne. Vanad retseptiraamatud andsid kinnitust, et kui vähki napib, siis sobib ka vähisööt supipatta panna.
Seejärel lauldi Seto kiidulaulu: „Ei seda aga oleks uskund mia, et vähja supp on nõnda hea..."
Kõik, kes sellest toredast üritusest osa said, võivad öelda ühest suust, et JCI Toomemäe Koja suveseiklus ja vähipüügikoolitus läks igati korda - seltskond oli super, vähid olid kohal ja nalja oli nabani.
Kommentaarid „lodjaperelt":
Kaidar Raudmets: „Üks parimaid puhkuseid sel suvel... ; )"
Anu Pagel: „ Ütlemata lahe nädalavahetus - täistabamus! Hästi organiseeritud 3 päeva, kus kõik oli täpselt nii kuis peab: mõnus keskkond (vesi ja päike), head sõbrad, huumor, romantika. Täis puhkusepakett!"
Madis Mädamürk: „Ma sain selle suve puhkuse seal peetud. Lodjasõit, kanuu, Seto Kuningriigi päevad, vähipüük, gurmee lõuna, hea seltskond. Silmaring avardus ja pulli sai ka. Järelikult oli kordaläinud asi. Tänud Marjele kvaliteetaja korraldamise eest!"
Järgmiste seiklusteni!
Ivi Kiigemägi
