BC 2010 Senaatorite silme läbi

Esimene, mis sellel aastal silma torkas, oli juba enne konverentsi see, et kahtlaselt palju oli registreerunud selliseid nimesid (mitte ainult senaatoreid!), kelle nimed hästi tuttavad olid! See tekitas mõtte, et võiks juba reede õhtuks kohale minna, et võimalikult paljude inimestega suhelda saaks. Lisaks muidugi ka Läti ja Leedu senaatorid, keda ka päris mitu kohal oli.

Reedene õhtu Püssirohukeldris läkski kohe algusest täiega käima ja nii tuligi kogu õhtu liikuda lauast lauda, et vanade tuttavatega juttu saaks rääkida. Lisaks meeldiv omaalgatuslik senaatorite veinimaitsmine all veinikeldris, mille Urmas Mägi minu teada koha peal välja mõtles. Vahepeal sai muidugi ka hoogsalt jalga keerutada tantsupõrandal, kui endale õnnestus pisut ruumi leida.

Laupäev algas kenasti Shakespeari kohvikus, kus oli reserveeritud omaette lounge nurk kogu päevaks kõigile senaatoritele, kes koolitustest puhkamiseks seal mõnusalt pehmes toolis said oma asju arutada. Kuna ka Senati lõuna toimus samas kohas, siis polnud raske seda üles leida ja avastada, et kohal oligi viimaste aegade üks rohkema-arvulisem Senati lõuna (ca 25 inimest). Lisaks tavapärastele sõnavõttudele NP-lt, IPP-lt ja Senati President Ene Seidlalt said sõna ka külalissenaatorid ja Toomemäe Senaator Madis Mädamürk, kes andis ülevaate hetkeolukorrast Kairit Krikki toetusprojektiga. Oma tellitud Senati vormirõivad said kätte ka kõik neid tellinud ja kohalolnud senaatorid.

Peale maitsvat lõunat oli aeg minna "lendama" - seekord peaaegu päris lennukiga. Soovijatele olid organisaatorid pakkunud välja võimaluse panna end proovile Tartu Lennukolledzi reaalses lennusimulaatoris, kus tuli vabalt valitud lennuväljalt õhku tõusta, käia ära pealpool pilvi (üle 2000 jala), (allakirjunud sai hakkama isegi surmasõlmega!) ja siis tuli üles leida seesama lennuväli ja see lennuk sinna tagasi maandada. Lennuvahendiks oli 13 kohaline 2 mootoriline turboprop Beechcraft King Air 200. Lendasime paarides ja minu mälu järgi ca pooled suutsid isegi ühes tükis maanduda, teised kukkusid kas merre või rajale puruks. Elamus oli aga vägev ja päris realistlik - ega muidu ei pea ka päris piloodid seal min. 54 tundi neidsamu manöövreid tegema (neile muidugi listakse öised tingimused ja äiksepilved kah!)


Specifications (King Air B200)

Data from Jane's All the World's Aircraft,[12] Airliners.net[5]
General characteristics
Crew: 1-2
Capacity: 13 passengers
Length: 43 ft 9 in (13.34 m)
Wingspan: 54 ft 6 in (16.61 m)
Height: 15 ft 0 in (4.57 m)
Wing area: 303 ft² (28.2 m²)
Empty weight: 7,755 lb (3,520 kg)
Max takeoff weight: 12,500 lb (5,670 kg)

Powerplant: 2× Pratt & Whitney Canada PT6A-42 turboprops, 850 shp (635 kW) each
Performance
Maximum speed: 339 mph (294 knots, 545 km/h) at 25,000 ft (7,600m)
Cruise speed: 333 mph (289 knots ,536 km/h) at 25,000 ft (7,620 m) (max cruise)
Stall speed: 86 mph (75 knots, 139 km/h) IAS (flaps down)
Range: 2,075 mi (1,800 nm, 3,338 km) with maximum fuel and 45 minute reserve
Service ceiling: 35,000 ft (10,700 m)
Rate of climb: 2,450 ft/min (12.5 m/s)
Wing loading: 41.3 lb/ft² (201.6 kg/m²)
Power/mass: 0.14 hp/lb (220 W/kg)


Õhtusel auhinnatseremoonial ja peol ööklubis Maasikas olid korraldajad leidnud väga sobiva lahenduse Senati Baari jaoks - nn. Green Corner, kus meie jaoks oli eraldatud roheliste diivanite nurk ja mida linnarahva lisandudes kaitses oma elu hinnaga ka kohalik 2 meetrine turvamees! Võtsime vastu otsuse, et edaspidi peaks SENATI Baarides alati olema ka lamamisvõimalus, sest meie vanimad senaatorid hakkavad juba üle 60-ks saama :-)! Parimaks senaatoriks aastal 2009 tunnistati aga Tartu oma mees - Madis Mädamürk: meie palavad õnnitlused talle veelkord! Senati auhind parimale noorliikmelel 2009 läks tihedas 3 kandidaadi konkurentsis Karin Laasmäele e-Kojast. Auhinnaks on Eurokonverentsi osalemistasu.

Peeter Pariku bowlingu turniirist võtsime ka osa. Eriti edukas oli EASi esindaja Soomes Valdar Liive. Tundub, et seal mail on tal rohkelt kohtumisi just bowlingu saalides.

Senat tänab Merle Kuhhit, Andres Paasi ja Terje Tammekivit senati konverentsielamuste eest, igakülgse hoole ja pühendumise eest!


Senati president Ene Seidla ja senaator Sven Aulik

Juhan Parts JCI'katele: On tore, et noored tegusad inimesed tahavad teha koostööd.

Eestlaste tänane suur küsimus on ettevõtlikkus ja suhtumine ettevõtlusse. Võimalus, et inimene valib oma tegevusvaldkonnaks ettevõtluse, on keskmisest väiksem. See ei ole esmane loomulik hakkama saamise ja elamise võimalus, seda ei käsitleta elukutsena ja seda ei õpetata seni veel ka kooliprogrammis. See on põhimõtteline küsimus.

Üldhariduskoolides peab olema ettevõtlusõpe ja sellesuunaline koostöö Haridusministeeriumiga on meil käimas. Selle peamine mõte on tuua noorte elukutsevalikusse selgelt sisse ettevõtjaks olemine, et äri ja ettevõtlust tajutaks kui reaalselt ja loomulikku valikut, nii et küsimusele „kelleks tahad saada“ vastaks paljud noored, et nad tahavad olla ettevõtjad. Koostöö on vajalik selleks, et koos teadmistega tekiksid ka oskused kuidas luua konkurentsivõimelisi tooteid ja teenuseid.

Ka ülikoolidega oleme me tänaseks jõudnud nii kaugele, et oleme fikseerinud ettevõtlusõppepõhimõtted. Me ergutame igati seda, et ülikoolid ja ettevõtjad suudaksid leida omavahel tugeva ja turule suunatud koostöö.

Meil on Tehnoloogia arenduskeskuste programm, klastrite programm, arendustöötajate ja innovatsiooniosakute programm. Me rahastame üsna suures mahus teadus- ja arendustegevusi ja võiks seda teha tegelikult veelgi suuremas mahus nii nagu seda tehakse Skandinaavia riikides. Meil on vedanud, et kuulume geograafiliselt kõrgelt arenenud Läänemeremaade regiooni. Loomulikult oleme me selles seltskonnas uustulnukad aga seda suuremad võimalused on meil mitte korrata naabrite vigu, õppida sellest, kuidas nemad on suutnud luua maailmas konkurentsivõimelisi tooteid ja teenuseid, kaubamärke, mida maailm teab ja tunneb. Tehes koostööd kõrgelt arenenud naaberriikidega loome seeläbi ka Eestile ja Eesti ettevõtetele paremad arengueelised ja suuremad võimalused.

Olles ettevõtlikud, peame me aga olema oma ettevõtmistes ka sotsiaalselt vastutustundlikud. Seda eriti praegu, mil mitte kõigil ei lähe hästi. Abivalmidus, heategevus ja aitamine on rasketel aegadel olulised märksõnad. Aidates nõrgemaid kasvame kodanikena ja inimestena, õpime maailma vaatama teiste inimeste silmade läbi, arendame oma empaatiavõimet ja emotsionaalset intelligentsi.

Ma ei jaga seisukohta, et Eestis ei ole noortel ja ettevõtlikel inimestel võimalusi. Ma arvan, et meie avatud ja liberaalses ettevõtluskeskkonnas on palju kergem midagi ära teha kui suhteliselt paikaloksunud sotsiaalse hierarhia ja reglementeeritud ettevõtlusreeglitega „vanades“ Euroopa Liidu riikides. Aga loomulikult on vaja elada lahtiste silmadega, käia maailmas ringi, õppida, suhelda, koguda teadmisi ja oskusi, olla avatud ning teha koostööd selleks, et areneda.

Ega ma JCI Eesti tegemistega väga kursis ei ole, aga siiski ei ole minu jaoks tegemist tundmatu organisatsiooniga. Veebruari alguses osalesin huvitaval üritusel Raplas, mille nimi oli Stardipauk. Rääkisime peamiselt Eesti konkurentsivõimest ja äärmiselt värskendav oli kohata seal inimesi, keda ma tean ja tunnen ning kes tegelikult tegutsevad hoopis mujal Eestis või isegi kaugemal. Hea meel oli kuulda kõigest sellest, millega Rapla JCI koja liikmed on tegelenud.

On tore, et noored tegusad inimesed tahavad teha koostööd. Projektid, mis läbi aegade on tehtud, on märkimisväärsed ja mitte ainult Raplas. Meie püüdlused olla edukad ja konkurentsivõimelised on mõneti hajutanud meie sotsiaalset vastutust ja soovi ühiskonnale õlg alla panna. Inimesed kellega nimetatud üritusel kohtusin, olid justkui teisest ja paremast maailmast.

Jõudu-jaksu JCI Eesti liikmetele kõiges, mis aitab Eestit ja maailma paremaks muuta!

Last Train To Paris

Neljapäeval, 25. veebruaril reisis 8-liikmeline seltskond JCI-lisi Lõuna-Prantsusmaale. Reis oli seda põnevam, kuid samas kõhedam, et rongi kajutis nr 9 toimus mõrv ning ootamatult sattusime me kõik mõrvakahtlusalusteks. Õnneks aga oli see kõik vaid mängus.

Nimelt olin ostnud ühe mängu, mille süžee põhines Teise Maailmasõja aegsetel sündmustel, veel täpsemalt, olime saanud austatud daamide ja härradena pääsmed veel viimasele Pariisist Lõuna-Prantsusmaale lahkuvale rongile, mis pidi meid päästma koheselt Pariisi vallutavate Saksa vägede eest.

Mäng ise kogu kujunduse ja kõrgklassi keelekasutusega õhkas vintagelikkust ja põhjalikkust –mäng oli inglise keeles, 40ndate aastate kohaselt kujundatud ning ülimalt tekstirohke. Ometi tuli kokku seltskond mänguhimulisi ning pikkadele ja kohati raskesti mõistetavatele tekstidele vaatamata sai lõpuks väga palju nalja. Tänagi veel meenub nii mõnigi mängija hoopis mängukarakteri nime järgi. Tänud Andole, Sikile, Andrile, Taavile, Jukale, Laurale ja Katrinile, et reisiga liitusite ning vapralt pingele vastu pidasiteJ

Mis siis eriti eredalt meelde jäi? Kohe enne mängimist üllatas Ando, kes oli meie pikale reisile kaasa teinud liigagi hea õunakoogi (ikka veel ootan seda salajast retsepti!:). Sinna juurde sobis hästi Signe tehtud taimetee. Seejärel aga läks mäng lahti.

Kõigepealt saime üksteisega tuttavaks. Selgus, et rongis oli vägagi kirju ja noobel rahvas: Oxfordis koolitatud ning Inglismaa kõrgkassi kuuluv piloot, Captain Weyland W. Awfcorce (Ando); Prantsusmaa parfüümikuninga ärahellitatud rikas, kuid kaunis tütar Barbra Z. Enhussie (Katrin); kindral Duke Schwärze B. U. Klare (saatuse tahtel Grete); Pariisi moestuudio omanik ja kõrgklassi õmblejanna Ms Belinda Screete (Siki); palju reisinud, kuid oma ettevõtmistes ja ärides salapäraseks jääv Khover T. Ageante (Andri); ainus elus olev iidse ja noobli Chattre suguvõsa esindaja, tema kõrgeausus Princess Idelle Chattre (Laura); kõrgseltskonnas hinnatud, kuid elus kahtlaste äride vahel sahkerdav rahutu, küüniline ja salajane Malcolm R. Conntint (Taavi); ameeriklasest ajakirjanik Mary K. Trairie (Juka). Siis aga ilmus meie juurde äkitselt politseikonstaabel , kes luges ette uurimisraporti 25-aastase naise, Fiona Fae Tahlle, mõrva kohta, kes oli tapetud samal rongil sama reisi ajal kajutis number 9, seejärel kotiga aknast välja visatud. Selgus, et oleme kõik ootamatult sattunud mõrvakahtlusalusteks.

Järgnevalt jätkuski pea 6 tundi faktide otsimist, üksteise kahtlustamist ja süüdistamist. Ometi oli see kõik päris lõbus ja naljakas, sest nii üks kui teine reisija teadis rääkida mõne kulmu kergitama paneva ning kahtlust äratava fakti oma kaasreisija kohta, mis aga samal ajal oli enamasti üllatuseks reisijaile enestelegi, mis omakorda tekitas palju nalja ja naeru.

Lõppkokkuvõttes aga selgus, et tapetu ei olnudki Fiona Fae Tahlle. Fiona Fae Tahlle oli elus ja terve ning meie keskel, kuid kes oli tapetud ja kuidas – see kõik jääb paraku vaid meie endi teada, kes me tol päeval rongis olime.

Igatahes tundus, et mänguga jäädi rahule vaatamata asjaolule, et palju oli teksti ja vanaaegseid inglise keelseid termineid, mille järgi tuli nii üks kui teine kord sõnaraamatu järgi haarata.

Grete Strandberg

JCI Toompea