Huvitav on see, et veel aastat 5 tagasi tundus, et pokker on selline mäng, mille mängimist tavaliselt nägi Ameerika filmides Las Vegase mängupõrgutes kuskil suitsustes tagaruumides ja tavaliselt filmi peategelasel, kes sellisesse kohta sattus ja kellel kaardimängus vedas, tavaliselt läks halvasti, sest „pahalased“ viisid ta kõrbe või juhtus midagi muud halba. Tundus, et see teema Eestit ei puuduta ning see on ülim hasartmäng.
Veel 5 aastat tagasi oli pokker pigem kasiinomäng, kus pokkerilaua taga istusid tavaliselt peamiselt ärritunud olekus ja närvilised taksojuhid , kes kogu oma raske vaevaga turistidelt saadud kõrgema tariifiga taksoraha niiviisi maha mängisid. Ka mina tundsin, et reeglid on liiga rasked ning alati „maja võidab“ nii ehk teisiti.
Et kõik ausalt ära rääkida, kuidas pokker kotta sattus ning kuidas sündis esimene Koja Pokkeri turniir peab alustama ilmselt sellest, et tegelikult ei ole see päris esimene kord, kui pokker on kojas. Esimesed mitteametlikud pokkeriturniirid toimusid Peeter Võrgu juures ilmselt juba aastal 2006 või 2007. Nii et huvi on selle teema vastu olnud juba varem.
Sellest kuidas ma ise pokkeri juurde sattusin, võib süüdistada mu sõbrannat ,kelle üks sõber kutsus meid ühte pokkeriklubisse mängima. Kuna mul on olnud alati kirg nii erinevate kaardimängude kui ka täringumängude vastu, siis mõtlesin, et läheks prooviks. Olin ju laevadel mänginud aparaadiga pokkerit ja enamvähem ettekujutlus oli olemas, mis kombinatsioon on võidukombintasioon. Nii ma 2009 talvel esimesele pokkeriturniirile sattusingi. Kümne minutiga oli selge, et see mis aparaadis mängu nime all on „pokker“ pole üldse see, mis ta päriselt on. Esimene turniir saatis mind kui algajat tavapärane „algaja õnn“ ning sattusin finaallauda. Sellest pisik külge saigi.
Juba viimased 3 aastat on pokker ka Eestis aina rohkem kajastust saanud. Televiisorist on tulnud hilisõhtused pokkerisaated, ka Eesti enda telesaade kus kuulsused mängisid proffide vastu. Tuntumad pokkerihuvilised on vast Martin Müürsepp, Evely Ventsli ja Mart Mardisalu. Ning vesteldes erinevate kodalastega viimase aasta jooksul on tunne, et vähemalt veerand inimestest mängib sõpradega aeg-ajalt õhtuti pokkerit.
Kõige alustuseks tahan kummutada väärarusaama, et pokker on hasartmäng. Turniiripokker seda kohe kindlasti pole – kuna turniiri osavõtutasu saad maksta vaid ühe korra ja rohkem „kaotada“ pole võimalik. See on võrdväärne sellega, et ujulas maksab ühe korra pilet või jõusaali pääse 1 h. Iga hobi eest tuleb pisut tasuda. Kuid siin on sinu enda mängust ja pisuke ka õnnest kinni, kui kaua sa oma sissemakse eest saad harrastada oma hobi : kas 10 min või 5 h või siis hoopis hobi toob pisut ka sisse.
Minu arvates saab pokkerit võrrelda pigem Bridge´i või malega. Käikudes on oma loogika ja tuleb mõelda ning ka enda emotsioone/kehakeelt kontrollida. Kui aus olla, siis võttis minul aega 1 aasta, et jõuda tõdemuseni, et tähtis pole mitte see, mis kaardid minul käes on, vaid tuleb välja mõelda mis teistel käes on. Ning mitte ükski algkäsi pole võitmatu. Ning pokkeris on üks oluline vajalik eeldus mängijale – kannatlikkus. Et oodata ära õige käsi, millega mängu kaasa minna.
Pokkeri kohta on öeldud, et see on maagiline mäng, mille õpid selgeks 5 minutiga kuid mida omandad terve elu. Sellist adrenaliini, mida tunned hea kaardikombinatsiooni käes hoides ja mängides, lootes, et keegi tuleb sinuga kaasa mängima ja panuseid kinni maksma ning samal ajal kartes, et järsku vastasmängijal õnnestub saada kaardiõnnega endale parem kombinatsioon kätte ning samal ajal katsuda oma näo ja miimikaga mitte välja näidata head kätt või kõrgenenud pulssi – seda ei anna võrrelda minu puhul ei mäesuusatamise ega ka Benji hüppega.
Pokker annab lisaks meeldivale ajaviitele ja kaasmängijatega suhtlemisele, võimaluse lülitada oma mõtted täiesti argi või töömuredest välja ning täielikult keskenduda.
Koja Pokkeri idee oli tegelikult juba suvel, kui Raili pakkus välja, et tema juures Pärnus saaks pokkeriturniire teha. Kuid iga mõte vajab küpsemist ning kui midagi korraldada, siis ka läbimõeldult.
Koja Pokkeri eesmärk on lisaks mõnusale ajaviitele ka koguda raha heategevusfondi. Usun, et selline mõnuga tehtud heategevus, mis meid endid arendab, aitab strateegilist mõtlemist välja kujundada ja ka samal ajal on uute meeldivate tutvuste sõlmimise koht on üks võimalik viis ka midagi head ellu viia. Kuhu ja mil viisil me kogunenud heategevuseks mõeldud summad suuname, seda otsustame koos mängijatega järgmisel aastal, kui on kogunenud juba arvestatav summa kokku.
Koja Pokker toimub iga teine teisipäev pubis Lost Continent Narva mnt 19 kl 19.00. Järgmine turniir juba 06.12.2011. Oled oodatud õppima ja oma õnne proovile panema!
Kadi Maldur
Veel 5 aastat tagasi oli pokker pigem kasiinomäng, kus pokkerilaua taga istusid tavaliselt peamiselt ärritunud olekus ja närvilised taksojuhid , kes kogu oma raske vaevaga turistidelt saadud kõrgema tariifiga taksoraha niiviisi maha mängisid. Ka mina tundsin, et reeglid on liiga rasked ning alati „maja võidab“ nii ehk teisiti.
Et kõik ausalt ära rääkida, kuidas pokker kotta sattus ning kuidas sündis esimene Koja Pokkeri turniir peab alustama ilmselt sellest, et tegelikult ei ole see päris esimene kord, kui pokker on kojas. Esimesed mitteametlikud pokkeriturniirid toimusid Peeter Võrgu juures ilmselt juba aastal 2006 või 2007. Nii et huvi on selle teema vastu olnud juba varem.
Sellest kuidas ma ise pokkeri juurde sattusin, võib süüdistada mu sõbrannat ,kelle üks sõber kutsus meid ühte pokkeriklubisse mängima. Kuna mul on olnud alati kirg nii erinevate kaardimängude kui ka täringumängude vastu, siis mõtlesin, et läheks prooviks. Olin ju laevadel mänginud aparaadiga pokkerit ja enamvähem ettekujutlus oli olemas, mis kombinatsioon on võidukombintasioon. Nii ma 2009 talvel esimesele pokkeriturniirile sattusingi. Kümne minutiga oli selge, et see mis aparaadis mängu nime all on „pokker“ pole üldse see, mis ta päriselt on. Esimene turniir saatis mind kui algajat tavapärane „algaja õnn“ ning sattusin finaallauda. Sellest pisik külge saigi.
Juba viimased 3 aastat on pokker ka Eestis aina rohkem kajastust saanud. Televiisorist on tulnud hilisõhtused pokkerisaated, ka Eesti enda telesaade kus kuulsused mängisid proffide vastu. Tuntumad pokkerihuvilised on vast Martin Müürsepp, Evely Ventsli ja Mart Mardisalu. Ning vesteldes erinevate kodalastega viimase aasta jooksul on tunne, et vähemalt veerand inimestest mängib sõpradega aeg-ajalt õhtuti pokkerit.
Kõige alustuseks tahan kummutada väärarusaama, et pokker on hasartmäng. Turniiripokker seda kohe kindlasti pole – kuna turniiri osavõtutasu saad maksta vaid ühe korra ja rohkem „kaotada“ pole võimalik. See on võrdväärne sellega, et ujulas maksab ühe korra pilet või jõusaali pääse 1 h. Iga hobi eest tuleb pisut tasuda. Kuid siin on sinu enda mängust ja pisuke ka õnnest kinni, kui kaua sa oma sissemakse eest saad harrastada oma hobi : kas 10 min või 5 h või siis hoopis hobi toob pisut ka sisse.
Minu arvates saab pokkerit võrrelda pigem Bridge´i või malega. Käikudes on oma loogika ja tuleb mõelda ning ka enda emotsioone/kehakeelt kontrollida. Kui aus olla, siis võttis minul aega 1 aasta, et jõuda tõdemuseni, et tähtis pole mitte see, mis kaardid minul käes on, vaid tuleb välja mõelda mis teistel käes on. Ning mitte ükski algkäsi pole võitmatu. Ning pokkeris on üks oluline vajalik eeldus mängijale – kannatlikkus. Et oodata ära õige käsi, millega mängu kaasa minna.
Pokkeri kohta on öeldud, et see on maagiline mäng, mille õpid selgeks 5 minutiga kuid mida omandad terve elu. Sellist adrenaliini, mida tunned hea kaardikombinatsiooni käes hoides ja mängides, lootes, et keegi tuleb sinuga kaasa mängima ja panuseid kinni maksma ning samal ajal kartes, et järsku vastasmängijal õnnestub saada kaardiõnnega endale parem kombinatsioon kätte ning samal ajal katsuda oma näo ja miimikaga mitte välja näidata head kätt või kõrgenenud pulssi – seda ei anna võrrelda minu puhul ei mäesuusatamise ega ka Benji hüppega.
Pokker annab lisaks meeldivale ajaviitele ja kaasmängijatega suhtlemisele, võimaluse lülitada oma mõtted täiesti argi või töömuredest välja ning täielikult keskenduda.
Koja Pokkeri idee oli tegelikult juba suvel, kui Raili pakkus välja, et tema juures Pärnus saaks pokkeriturniire teha. Kuid iga mõte vajab küpsemist ning kui midagi korraldada, siis ka läbimõeldult.
Koja Pokkeri eesmärk on lisaks mõnusale ajaviitele ka koguda raha heategevusfondi. Usun, et selline mõnuga tehtud heategevus, mis meid endid arendab, aitab strateegilist mõtlemist välja kujundada ja ka samal ajal on uute meeldivate tutvuste sõlmimise koht on üks võimalik viis ka midagi head ellu viia. Kuhu ja mil viisil me kogunenud heategevuseks mõeldud summad suuname, seda otsustame koos mängijatega järgmisel aastal, kui on kogunenud juba arvestatav summa kokku.
Koja Pokker toimub iga teine teisipäev pubis Lost Continent Narva mnt 19 kl 19.00. Järgmine turniir juba 06.12.2011. Oled oodatud õppima ja oma õnne proovile panema!
Kadi Maldur
No comments:
Post a Comment